kalender

 

Urmas Vadi

Biografie

Urmas Vadi (1977) is een Estse schrijver van kortverhalen, theaterstukken en filmscenario's. Hij studeerde radio aan de Universiteit van Tallinn en werkt, sinds 2002, voor de Estse radio waar hij een wekelijks cultuur- en literatuurprogramma heeft.

Vadi publiceerde verscheidene bundels kortverhalen en schreef en regisseerde theaterstukken voor verschillende Estse theaterzalen. In 2011 won hij voor zijn stuk Last Kiss from Peeter Volkonski de Eesti Kultuurkapital literatuurprijs in de categorie ‘Drama'. In hetzelfde jaar, ontving hij de Tuglas Short Story Award, de belangrijkste prijs in deze categorie in Estland.

Tijdens zijn residentieverblijf in Villa Hellebosch legde hij de laatste hand aan zijn roman Back to Estonia!.

Top

Auteurstekst

Kodune Denderwindeke

Ma ei tea, kas selles on midagi inimlikku või eestlaslikku või midagi mulle ainuomast, aga ma olen veidi ksenofoobne. Ei midagi paanilist, aga võõraste maade ja inimeste juures tunnen ma end ebamugavalt. Lennukis on mul hirm, et lennuk kukub alla. Ma võtan pileti alati varuväljapääsu juurde, loen alati läbi selle lehe, kus on kirjas, kuidas peaks häda korral käituma. Võõrlinnades tunnen ma end tihti eksinuna, kohver ühes käes, teises käes kaart otsin ma, kus ma olen. Võõrastega rääkima hakates on mu suurimaks hirmuks, et äkki nad saavad kohe meie vestluse alguses teada, et mu inglise keele hinne koolis loksus kahe ja kolme vahel. Ja kas ma mingis meelehetitehoos ei hakka rääkima hoopiski eesti keeles, ise käte ja jalgadega vehkides? See hirm on väiksem, kui ma räägin soomlase või lätlasega või ungarlasega, aga inglased ja prantslased oma keelega on hirmutavad. Ja kuna ma teadsin ette, et Helleboschi loomemaja kõrvaltuppa tuleb minuga samal ajal ameeriklanna, tekitas see minus, kujutate ehk isegi ette - kõhedust. Ehk tuleb see kõhedus meie, eestlaste, ajaloolisest mälust? Et kui keegi võõras õuele tuli, tahtis ta ikka sind kas tappa, sinu raha, sinu toitu, sind ristida. Ja need, kes ellu jäid, olid harjunud jooksma metsa, kuuse otsa ja ootama, kui võõrad on lahkunud.

Aga nüüd olin ma kuuse otsast alla tulnud, seisin pimedas öös ühe Belgia villa pargis, kuuskede asemel olid pöögid, mille otsa juba ei roni! Ja majas on ees ootamas see ameeriklanna, kes on peaaegu kaks meetrit pikk, hiigelnaine. Ta kõrgub üle mu pea, mis kolksatab vastu lage, kui ta end sirgu ajab. Ja nüüd ootab ta mind õhtusöögile, tõstab mu ühele toolile istuma, ma olen nii väike, et isegi mu jalad ei ulatu maha. Ta seob mu käed tooli seljatoe külge kinni ja hakkab rääkima minu lapsepõlve kõige müstilisemast ja süngemast asjast - külmast sõjast. Ja siis tuleb välja, et selle hiigelnaise isa on Ronald Reigan, kes on samuti seal toas, istub tuumapommi otsas ja tema ees laual on punane nupp, mida ta luidrad käed on kohe vajutamas. Ja ta teeb seda kohe, kui ma peaksin õhtusöögi ajal tegema midagi valesti, kas kasutama põhiroa kahvlit eelroa juures, ajama veini laudlinale, vastama midagi valesti. Vestlus ise on aga ülimalt akadeemiline, see hiigelnaine räägib vaid tsitaatides ja ootab minult sama. Ja need autorid, keda ta tsiteerib on kõik mulle tundmatud ja see vihastab seda naist ja tema hullumeelset isa veelgi rohkem ja juba ongi Reigan oma punast nuppu muljumas. Kordasin mõttes Ginsbergi luuletust Holy, holy, holy, et kuidagigi kaasa rääkida.

Tuli aga välja, et Maud on minust palju lühem ja üks kõige normaalsem inimene vist üldse. Ja siin ma tahaksingi teha kaks mõtteavaldust - Ma olin arvanud, et minu varases keskeas enam uusi sõpru ei leita, aga näed, leitakse ikka küll. Ja teine avastus oli, et ma suudan temaga rääkida! Ja mitte mingit argijuttu - anna sina mulle leiba, mina ulatan sulle soola, vaid absoluutselt kõigest. Ja see ei puuduta grammatikat ega sõnaoskust vaid teatavat ühisosa, mis tuleb kusagilt sinu lapsepõlvest, sinu keskkonnast, sinu mälust. Ma olin alati mõelnud, et ma ikka väga kaua ja sügavalt ei räägi inimestega, kes pole näinud minu lapsepõlve multifilme, olnud pioneer ise seda vihates, ostnud noorukieas kolmeliitrise purgiga lahtist õlut... See korraga ei kehtinud enam ja see oli tõesti vabastav. Ja ma tundsin, et ma olen palju vähem ksenofoobne.

Me tegime Maud´iga pikki jalutuskäike põldude vahel, tuul tõi vahest ninna sõnnikuhõngu, kusagil tegi eesel kaeblikult häält. Meie villa lahedal oli üks hani, kes alati väga kurjalt just Maud´i peale kisendas. Niimoodi jalutades tundus, et kõik on sõbrad, ei ole olemas rahvusi, ei ole olemas võõraid maid, vaid kõik on inimesed, isegi eeslid ja ponid ja hobused, lambad, kanad. Ja nii me jõudsimegi oma jalutuskäiguga väikelinna Denderwindeke. Minu jaoks kõlas selle linna nimi nagu mõni saksa muinasjutt, kus meid ees ootavad rahvariietes naine ja mees, kellel on jalas põlvpüksid ja puukingad. Ja nad laulavad meile tervituseks. Linnake oli väike ja kena, kirik, pood, pagaripoeke ja kõrts, Jubilee silt aknal. Otsustasime sinna sisse minna ja juua ühed õlled ja süüa paar võileiba. Ja siis see algas. Meid võttis vastu kolm meest. Kaks neist istusid baarileti ääres, kolmas istus baarileti taga. Kõik nad olid ilmselgelt seal juba mõnda aega istunud. Ka baarman ise oli oma õllesid maitsnud, ta nägu õhetas, ja oli aru saada, et ta oli oma tööd teinud juba aastaid. Meie tulek tekitas meestes elevust. Mõtlesin algul, et ju on põhjus selles, et Maud on naine ja kõik need kolm meest just teda ongi siin kõrtsus istudes aastaid oodanud. Aga kohe selgus, et ikka ei olnud. Vaid see meeste elevuse põhjus oli meie keel. Küsisime inglise keeles õlut ja süüa. Üks meestest ütles selle peale inglise keeles, et nemad inglise keelt ei räägi. Ja nõudsid, et me räägiksime flaami keeles. Kehitasime õlgu ja ütlesime, et me ei oska flaami keelt. Mehed olid selle peale pettunud ja isegi kurjad. Ja mulle hakkas sisse tagasi tulema see tunne, et ma ikka ei oskagi rääkida ja olla võõrastele arusaadav. Siis pakkus üks mees, kes oli kõige rohkem hoos, välja, et kas me prantsuse keelt räägime? Ja Maud ütles, et tema veidikene räägib! Paus kestis, selle jooksul kõigi kolme mehe näod moondusid, puhas viha kerkis neile näkku.

„Mida! Flaami keelt ei oska, aga prantsuse keelt räägite küll!" Saime aru, et olime astunud rahvuslikule konnasilmale. Olin juba kindel, et pean hakkama siin Belgia kõrtsus meestega kaklema ja lahkuma kinnipaistetanud silmaga. Kõige kurjem ja aktiivsem mees pöördus nüüd minu poole:

„Kas sina räägid kah prantsuse keelt!" vastasin:

„Ei," ja ma ei valetanud, aga kui oleksin osanud prantsuse keelt, siis vist isegi oleksin valetanud. Mees nõudis edasi, et miks me siis flaami keelt ei oska. Ja mina hakkasin selle peale rääkima eesti keeles:

„Tere-tere, kuidas sul läheb, ära ole nii kuri, mina olen eesti kirjanik Urmas, tema on Maud, väga kena inimene, ma usun, et ka sina oled hea inimene, ja ka sinu kaks sõpra, sinu kaasteelised, tegelikult oleme me kõik vennad ja õed, rahvusel ja keelel polegi tähtsust..." See ajas mehe segadusse, ta pühkis kõrtsust välja, pani enne veel suitsu ette ja sellele tule otsa, puhus pahvaku suitsu lae alla ja ütles inglise keeles:

„Siin me siis Euroopas oleme, isegi suitsetada ei saa!" ilmselgelt olime meie Maud´iga selles süüdi. Mees läks välja, suitsetas närviliselt ja hoidis meil läbi klaasi silma peal. Selgus, et kõrtsis polegi midagi süüa, või öeldi seda ainult meile, kes me ei oska flaami keelt? Õlut siiski anti. Jõime üsna kiiresti oma õllesid, olukord oli pinev, kakluse võimalus seisis ikka veel õhus. Peamees tuli suitsetamast tagasi ja puhus väljas sisse tõmmatus suitsumahvi jälle lae alla. Ju oli see tema protest Euroopa Liidu vastu. Nüüd hakkasid mehed kolmekesi baarileti taga prantsuse keeles rääkima. Mina sellest aru ei saanud, aga Maud´i näost oli näha, et kogu see jutt oli suunatud meile. Maud ei tõlkinud seda mulle, aga ma oletan, et selle sisu oli midagi sellist:

„Huvitav, kust sellised inimesed siia üldse tulevad, kes ei oska flaami keelt... Mis inimesed need sellised üldse on... Uskumatu-uskumatu... Istugu oma Pariisis ja söögu konni ja joogu oma Bordeaux´i, mitte ärge tulge siia meie õlut jooma... Kas sa neile õlle sisse ikka sülitasid... Ei, aga oleks pidanud, oleks pidanud..." Jõime kiiresti oma pudelid tühjaks ja olime valmis lahkuma, aga enne seda sisenes kõrtsu üks naine, kes näis olevat samuti selle kõrtsi regulaarne klient. Mehed selgitasid talle olukorda ja näitasid näpuga Maud´i poole, et tema räägib prantsuse keelt. Naine vangutas etteheitvalt pead. Siis vaatas naine minu poole ja mehed ilmselt ütlesid talle, et see ei oska prantsuse keelt ja ajab suust välja mingit soga. Ja naine naeratas mulle, tõstis pöidla üles ja hüüdis mulle inglise keeles, et minuga on hästi! Käsi ning jalgu appi võttes tegi ta mulle selgeks, et ka tema ei oska prantsuse keelt, ja rõõmustas.

Saime kõrtsist viimaks välja libiseda. Korraga tundus kõik nii kodune. Ja ma mõtlesin, et kas ehk ikka olekski õigem ainult eesti keeles rääkida ja mõelda, et kõik inimesed on eestlased?

Top
Villa Hellebosch
27.02.12 > 26.03.12

Bookmark and Share Terug